Access denied. Insert correct password

Et nagu... seelikut õmblen... vahelduva eduga. Siis peaks veel igasuguseid asju tegema. Laule õppima ja mööda poode tuuseldama (mantlit ja pükse ja pluusi ja sukkpükse otsima, huvitav-huvitav, mis värvi? :p). Ma kuulsin (Marit rääkis), et Mari-Ann on omale nööridega saapad ostnud. Neid ma tahaks näha. Üldse me käisime Maritiga kolmapäeval Paabeli kontserdil, kas teate. Marit tahtis mulle jõuludeks kontserdipiletit kinkida ja otsis siis, mis mulle võiks meeldida. Ja valis Paabeli. Kuigi ta polnud seda mitte kunagi ise varem kuulnud, aga arvas, et mulle võiks meeldida. Aga Paabel mulle ju meeldibki. Isegi väga. Ja see kontsert oli kuidagi eriliselt naljakas ka. Muidugi, nad on koguaeg naljakad. Aga seekord oli kuidagi eriti. Ja Marit ütles, et isegi talle kui teada-tuntud muusikavõhikule meeldis väga. Ja Paabelil tuleb märtsis plaat. Oh, seda ma tahaksin endale ka. Ja Rainerit nägin. Rainer on viimasel ajal ikka eriti paljude bändide helimees. Või mulle ainult tundub... Vilistlaspäev tuleb... Ülehomme. Ma loodan, et mõni ei tule sinna. Aga ma loodan, et kõik ülejäänud tulevad. Tahaks näha neid... irrmsasti. Ja ma pean oma seeliku selleks ajaks valmis jõudma. Ja ideaalvariandis ka leidma ideaalgeniaalfunktsionaalmantli ja pluusi ja ühed sukapüksid. Aga ma kardan, et mantliga saab natuke kehvasti olema, pluusi leidmise tõenäosus on ka suhteliselt madal. Sukkpükste järele tuleb lihtsalt minna. Oi ja saabastele tuleb üks korralik puhastus-viksitus organiseerida üle pika aja.

Täna ei olnud minu päev. Ma ei osanud rääkida lihtsalt. Sõnad olid kõik valed, mis suust välja tulid. Nad ei tahtnud üldse eriti välja tulla. Ja need, mis tulid, olid valed. Ahastus tuli peale. Ja kooli printer oli ka eriti "armas". Ja mind vist hakkab kummitama küsimus "MIS TINGIMUSTEL jätkuvad iganädalased lingvistikakokkusaamised?"

The Last of the Melting Snow

Siit laenasin. Oivaline. Nii laul kui video.

My name is car, turbo car

Leidsin sellised pildid. Tehtud 2008 suvel Linnu tee bensiinijaamas enne Kartaude kokkutulekule sõitmist.

Suur kontsert algab koidu aal

Muudkui kontserdid sinna ja tänna. Eile käisin Salmes Lee kontserdil, mis oli tõeliselt lahe. Ma olin nii äge, et tegin sojus-multfilmi ka. Mari-Ann ja Ardo ja Siim olid ka ägedad. Sest nemad tantsisid. Tegelt oli nagu Hele sünnipäev ka. Ja kõik minu lemmiktantsud tantsiti. Üle vee ja meeste dollar näiteks. Ja siis mulle jubedalt meeldis see kolmas meestetants. Mis selle nimi oligi. Jahihooaeg või midagi sinnakanti. See oli lihtsalt üle prahi. No see teine meestetants meeldis mulle ka. Üldse olid üle mõistuse vägevad tantsud. Ja pärast viimast tantsu seisid kõik tantsijad pool tundi veel lava peal kuni Hele sai lilletatud ja kingitatud. Ja mina muudkui tegin sojus-multfilmi, mis siis et mu parem käsi oli juba poolteist tundi surnud. Miks, oh miks ei tehta vasakukäeliste kaameraid? Ja pärast sebisin ma ennast igale poole sisse ja nägin vanu tuttavaid. Kadrit oli tore näha. Õnnitlesin Helet ja. Kõik küsisid mu käest, et millal ma küll tagasi tantsima tulen. Ma ütlesin neile, et siis kui ma mehe leian. aga tegelikult hakkasin mõtlema, et ma vist ei saagi Leesse enam minna. Kui sügisel Tartusse lähen. Kurb. Tõesti kurb. Sebisin endale torti isegi pärast sest Mari-Ann arvas, et ma olen nii "oma", et võin küll. Tõsiselt tore oli. Ja siis ma julgesin veel meenutada, kui äge ma ikka olen, sest mina olen natuke see põhjus, miks osad asjad on nii nagu nad on. Või noh. Mina tahtsin rahvatantsutrenni minna ja kutsusin Siimu kaasa. Siis tuli Lee juubel, kus me esinesime ja Mari-Ann nägi meid. Ja tuli ka tantsima. Ja siis kohtas Murka väikest Ferschelit. Nii nunnu. Ja siis tuli veel palju reaalikaid Leesse. Ja siis hakkasid reaalikad kooli kontsertidel esinema. Kõik minu süü. Ennast kiitmast me ei väsi. Aga see teeb nii hea tunde, kui mina olen kaasa aidanud sellele, et kõigil oli eile õhtul hea olla. Ja üldse.

Concerto grosso

Siiani olin ma Saagat veidi peljanud. Olen küll sinna paar korda piilunud, aga pole viitsinud süveneda. Nüüd aga saatis tore sugulane, kes ka oma sugupuud uurib, mulle ühe viite Saagale, mis oli selge vihje: hakka uurima! :P Eks ma siis hakkasin. Ja olen nüüd sõltuvuses. Võtsin ette õigeusu kiriku Saarde kihelkonna pihiliste nimekirjad 19. sajandi keskpaigast ja muudkui loen. Ei hooli, et kirjutatud on vanas kirillitsas hoogsa ja käänulise käekirjaga. Sest jube põnev on. Nüüd ma alles taipan, kui täpne on sugupuu koostamise võrdlus pusle kokkupanekuga. Leiad tuttava nime ja hakkad teda nagu pusletükki üldisesse pilti sobitama. Kontrollid sünniaega, vanemate ja laste nimesid. Kui tükk ei sobi, paned kõrvale ja võtad järgmise, lootuses et järgmisel ringil tundmatu iseenesest oma kohale sobitub.

Üks etnokas palus kokku lugeda pillid, mis kellelgi kodus on. Minu nimekiri sai hetkel selline:

• pianiino
• kromaatiline kannel
• 7 väikekannelt
• hiiu kannel
• mandoliin
• 2 akustilist kitarri
• elektrikitarr
• viiul
• karmoška
• põikflööt
• 2 plokkflööti
• 3 egiptuse trummi
• parmupill
• süntesaator

Kokku siis 24. Orkester missugune.

Ehhe...

Khm. Praegusel hetkel ma natuke kahetsen, et blogger ei lase postitusi parooli alla panna. Muidu kirjutaksin siia natuke rohkem. Ainult ühe lause saate: tropimagnet ei ole tore olla.

Üldiselt käisin täna lastetoas. Minu lemmikpoiss Kaur oli ja veel paar väiksemat pätakat. Viimased poolteist tundi oli ainult üks poiss. Robin, keda ma nägin esimest korda. Suhteliselt suur, nelja-aastane juba. Hakkas kohe üksinda mudelautodega mängima ja ma ei osanudki midagi peale hakata. Täitsa vaikselt toimetas seal, vahepeal vaatas minu poole, aga suuremat huvi üles ei näidanud. Pisikestega on lihtne autodega mängida, teed korra "rõnn-rõnn" ja ta on rahul ja võtab järgmise asja. Aga nii suurtega mina ei oska autodega mängida. Lihtsalt ei oska. Natuke muretsesin selle pärast, aga kuna mingit rahulolematust või meeleolulangust ei olnud märgata, siis vegeteerisin niisama. Ühel hetkel tõusis ta püsti ja jäi minu otsa vaadates seisma. Ma küsisin:" Kas joonistada tahad?" Joonistada ta tahtis. Vähemalt midagi, mida ma ka oskan. Joonistamise käigus rääkis ta mulle vist terve "Autode" filmi ära, kuigi ma pooltest nimedest ja asjadest aru ei saanud, kuna ma pole seda filmi näinud. Aga pildi peal olid tal kaks prügikasti ja üks prügiveoauto. Kõik olid nii värvilised kui võimalik. Me jõudsime koos otsusele, et kui prügi on jube ja kole, siis prügikastid peaksid ometi ilusad ja värvilised olema. Siis muutuks prügi ka nagu natuke ilusamaks. Ja seda ta teadis täpselt, et Eestis on siniseid ja rohelisi prügiveoautosid. Pildi peale joonistas sini-kollase auto ja eesti lipu ka peale. Ja järgmine kord kui ta öösel unistama hakkab, siis ta lubas vaadata, kas Hiinas on äkki punased prügiveoautod. Üldiselt ülimalt intelligentne noormees. Palju ilma ja inimesi näinud nelja-aastase kohta. Rootsis käinud ja puha. Oma nime oskas pildi peale kirjutada perfektselt. Mul on vist uus lemmikpoiss :P

Lamp-postitus

Ära siia vajuta!

Tegelikult tahtsin ma hoopis sellest kirjutada, et mõned minutid tagasi kuulasin ma biitlite "Strawberry Fields Forever". Sattus juhuslikult mängima playlistist shuffle'i tõttu. Lähen siis mina Vikisse oma rutiinset Viimaste muudatuste refreshi tegema, ja mida ma näen. Täpselt samal minutil, kui mina seda lugu kuulasin, on keegi kodanik kirjutanud sellest loost artikli. Kokkusattumus? Vihje? Kui nüüd lisada veel siia see, et ma viimased 24 tundi (magamispausidega) olen tikri blogi lugenud? Hmh?

Nagu veidike diskleimer või nii

Eelmises postituses mainitud "Hea päev lepinguteks ja loominguks" oli vist mingi keskpärane naljategemisüritus. Tegelesin ma jee loominguga. Magasin hoopis ja lugesin tikri blogi. Seda 2007. aasta osa. Praegu olen maikuus ehk poole peal. Ja lugesin ja lugesin ja mõtlesin, mille poolest meie blogid erinevad. Nad erinevad täpselt selle poolest, mille poolest me ise inimestena erineme. Tikker on emotsionaalne, ta julgeb blogisse kirjutada nii isiklikke asju, mille peale vanamoodsad inimesed ilmselt silmad peast häbeneksid. Mina häbeneksin ka, kui ise niimoodi kirjutaksin, nagu tikker julgeb. Pealegi, tikril vähemalt on, millest kirjutada, mina lihtsalt ei ole selline inimene, kellel oleksid joomapeod ja pikad pandavad poisid iga nurga peal :P Mingil hetkel tikker kirjeldas, kuidas 17-aastaste blogid on ilma igasuguse sisuta ja alla igasugust arvestust. No täpselt. Kui mina seda blogi alustasin, siis olingi 17-aastane. Ja teemad pole sest saadik eriti muutunud. Ma saan isegi aru, et mu blogi on üsna sisutühi ja põnevust ei maksa siia üldse otsima tulla. Aga ju siis see on kõik, milleks ma võimeline olen. Järgneb nimekiri teemadest, mida te siit blogist ei leia:

• siin ei ole ekstaatilisi kirjeldusi viimasest neli päeva väldanud joomisest, suvalistes kohtades linna peal hängimisest, magamatusest ja muudest seiklustest seoses meesisenditega
  
• siin ei ole päevakajalisi ühiskondlik-majandus-poliitilisi arutlusi
• siin ei tutvustata uusi põnevaid filme, ansambleid, raamatuid, IT-vidinaid
• siin ei ole postitusi sisuga "te ei kujuta ette, mis minu tibu täna ära õppis"
• siin ei ole kaasahaaravaid kirjeldusi võitlusest kehakaaluga
• siin ei ole hingematvalt kauneid loodusvaateid, natüürmorte, portreesid missivälimusega inimestest ja loomadest

Kas sai kõik? Ja mis järele jääb? Minu igav elu, hakitud ja tsenseeritud veel pealekauba. Sest nagu öeldud, ma ei julge kirja panna kõike, mis torust tuleb. Aga siiski ma kirjutan. Enda jaoks. Midagigigi. Ja teiste jaoks, kes lugeda soovivad.

Ja tikriga on veel nii, et mul on pidev dilemma ja kahevahelolek. Ühest küljest on kõik torevahva, põnev on lugeda tema blogi ja inimesena on ta meeldiv ja lahe ja intelligentne. Teisest küljest, mis minu iseloomule ja põhimõtelele (ilmselt tuleb see kasvatusest ka) natuke vastu käib, on see sama joomine ja pidutsemine. Alati kui ma kohtan mõnda inimest, kes tarbib suurtes kogustes alkoholi ja/või pidutseb ja/või suitsetab, hakkan ma tema intelligentsuses kahtlema. Ja sellest tulenevalt hakkab mul kahju selle inimese lastest. Ma palun vabandust, kui ma nüüd kedagi rängalt solvasin. Kõik pretensioonid võtan vastu ja lähevad kaalumisele.

Ja mina olingi see pisike Jaapani vanamutike, kes viiendal sajandil kraavi kaevas

Leidsin sehukse asja. Miski numeroloogiavärk. Minu isiklike kommentaaride ja mühatustega valitud paigus.

Sünnitähtkuju on KALJUKITS


Tüvenumber viitab inimese iseloomu eripärale, kosmose poolt edu võimaldavatele eluaastatele, soodsamatele ja ebasoodsamatele ajavahemikele aastas, edukamatele nädalapäevadele ja haiguste suhtes enam ohustatud piirkondadele kehas.
Tüvenumber on 7
Oled mitmekülgsete huvide, rikkaliku fantaasia, hästi arenenud intuitsiooni ja omapärase mõttelaadiga inimene. Võib kah..

Oled leplik, kaastundlik ja jahedavõitu. Ee, nõus.
Kohaned olukordadega hästi, armastad vaheldust, reisimist ja üksindust. Soodsalt mõjub viibimine metsas, samuti rohked toalilled eluruumis. Vaim hõljub pidevalt ringi, mistõttu sa ei talu üksluist tööd ja kodust koristamist. Oled reibas ja kütkestav, kuid armastuses ei ole enamasti õnne. Ohtlik on sügav vesi. Ehh, mis?

Edukaimad eluaastad on 1., 7., 10., 16., 19., 25., 28., 34., 37., 43., 46., 52., 55., 61., 64., 70. ja 73. Soodus aeg aastas on juuni. Ohtlikud ajad on jaanuar, veebruar, juuli ja august. Ohustavad südame-vereringe, seedeelundite, liigeste ja külmetushaigused. Nahk on õrn ja võib olla kalduvus liighigistamisele. Samuti on oht, et mälu võib alates keskeast hakata nõrgenema. Ei kommentaari

Sünnikuupäev lisab: Eraldatus suuremal määral.

Elutee number viitab kosmilistele mõjutustele, mis võivad muuta meie elu kergemaks või
raskendada meie püüdluste täitumist.
Elutee number on 1
Positiivne variant - edu.
Oled töökas, enesekindel, auahne, Sul on head organisatoorsed võimed.
Koostööle eelistad omapead tegutsemist. Sobib juhtiv töö.
Positiivselt elatuna toob see elutee edu.
Negatiivne variant:
Pead aru saama, et maailmas on ka teisi inimesi, kellega peab koos
elama ilma neid haavamata ja oma tahet peale surumata. Oled võimetu
omapead tegutsema. Siis on antud teel olles vaja õppida enesekindluse
saavutamist. Pidevalt on konflikte ja probleeme.

Apogeed on täiendavad võimalused või ka suursaavutuste võimalus teatud eluaastate jooksul. Apogee numbri mõju algab sünnipäevast, mitte aasta algusest.
Esimene apogee kestab elu algusest eluaastani 35
Apogee number on 1
Ideaalne number. Ahah? Aga edasi?

Teine apogee kestab eluaastatel 36 kuni 44
Apogee number on 7
Hingeline üksindus, soodustab õppimist ja filosofeerimist. Abielu selle apogee jooksul ei too õnne. Enne seda perioodi sõlmitud abielu peab harilikult numbrist tekkivaile pingetele vastu. Eks ma siis katsu enne ära abielluda

Kolmas apogee kestab eluaastatel 45 kuni 53
Apogee number on 8
Materiaalselt edukas periood. Positiivse elu korral kiire tõus võimule. Negatiivselt elatud elu korral majanduslikud raskused.

Neljas apogee algab eluaastast 54
Apogee number on 3
Ideaalne number. Võimaldab edu töös, loomingus, sõpruses ja armastuses. Mida pole näinud, seda pole olemas

Väljakutsed on numbrid, mis viitavad võimalikele raskustele või puuduvatele omadustele. Viiitavad sellele, millest tuleks jagu saada või mida peaks omandama.
Väljakutse numbrid suunavad meie mõtted iseendale ja aitavad meid eneseanalüüsil ning enesekasvatusel.
Esimene väike väljakutse on 4 ja see mõjub eriti
elu esimese poole jooksul, kuid mõningal määral elu lõpuni.
Rohkem tähelepanu tööle ja hoolikust detailides, kuid ära üle pinguta. Elunditest on ohustatud vereringe ja hambad. Khm, minu hambaarst väidab küll teistmoodi

Peamine väljakutse on 2 ja see mõjub kogu elu.
Tuleks õppida teistega koos töötama või mitte lootma teistele. Elunditest on ohustatud närvid, magu ja neerud.

Täiendväljakutse on 6 ja see mõjub samuti kogu elu.
Võta inimesi ja asju nagu nad on, ilma ülimat täiuslikkust nõudmata. Anna teistele inimestele, mis sul on võimalik anda ja lepi, kui nad ei tasu samaga. Täida hoolikalt kohustusi perekonna suhtes. Elunditest on ohustatud süda ja kael.

Kosmos teeb mõnele inimesele sünnipäevakingituse, mõned jätab sellest ilma. Kingitust ei ole inimesel, kes on sündinud 1.-9. kuupäeval ja 11. ning 22. kuupäeval.
Kosmiline sünnipäevakink on:
Edu kõiges. Ooo, midagi mulle..?

Kosmoses eksisteerib püsiv üheksa-aastane tsükliline liikumine. On üldkosmilised võnked ja inimese isiklikud võnked. Olenevalt sünniajast tõmbame ligi erineva kosmilise mõjuga võnkeid.
Kosmiline aasta on 2, isiklik aasta on 3.
Võnked on eriti soodsad loominguks, koostööks, sõpruseks. Sel aastal võib ohustada soov ülemääraselt raha kulutada. Pärast üleliigseid kulutusi tekib oht langeda sügavasse masendusse. Must masendus...
Kosmilise aasta mõju lisab loomingulist potensiaali.

Ka kuude ja päevade osas on kosmoses tsükliline võnkumine, 9-kuuline ja 9-päevane tsükkel.
Isiklik kuu on praegu 4.
Soovitav hoolega töötada. Võib olla raskusi ja takistusi. No mida paganat ma töötan, kui ainult vabatahtlik töö tegemist tahab
Isiklik päev on täna 3.
Hea päev lepinguteks ja loominguks.

Elutee number näitab kogu elu vältel mõjuvaid kosmilisi võnkeid, tsüklid on täiendavad võimalused. Nagu apogeedki võivad nad muuta meie elu kulgu.
I tsükkel kestab sünnist 2016. aasta alguseni. Selle number on 3.
Lapsepõlv heades tingimustes. Võimalik varane loominguline andekus, eriti kunstis. Oh, oleks see vaid nii
II tsükkel kestab 2044. aasta aprillini. Selle number on 7.
Hea aeg õppimiseks. Enamik selle tsükli inimesi ei abiellu. Mis mõttes??
III tsükkel kestab elu lõpuni. Selle number on 9.
Tagasitõmbumise, õppimise, eruditsiooni periood.

Eelmise elu elasid naisena.
Elukutse eelmises elus oli:
Põllumees, kaevetööde tegija. Naispõllumees, har-har...

Sünnikoht eelmises elus:
Jaapan

Iseloomult olid eelmises elus:
Pideva pinge all, igal alal väga püüdlik, juhi ja revolutsionääri omadustega. Maailmavallutusplaanidega kraavikaevajast pisike Jaapani naispõllumees... kuidas kõlab?
Sündisid umbes aastal 425.

Käesoleva elu ülesanne on:
Arenda endas suuremeelsust ja sõbralikkust. Ära ole nii kiindunud materiaalsetesse väärtustesse. õpi leppima sellega, mis sul juba on. Eks ma ürita

Teie aga olge niikaua liikuvate mehhanismidega ettevaatlik... jaa-jaa...

Kuulge, lähme tantsupeole!

Teate, mulle täitsa meeldib see lugu. Vaadake ise:



Kahtlustan, et need on Kabud.
Juutuubis on päris paljud tantsupeo tantsud üleval. Lee tantsib ka mõned. Tursapolka ja... Ohhh, isegi mina olen tursapolkat saanud nõrkemiseni tantsida.

Tegelt ma tahtsin oma jutuga jõuda sinna, et mul on ikka niiii-nii kahju, et ma ei tantsi enam. Tahan kaa tantsupeoleee... palun?

Ei ole rahul. Ei ole

Oi ma olen kuri. Järjekordselt. Palju väikseid natuke häirivaid asju teevad kokku ühe võrdlemisi suure paha tuju.

Esiteks. Sõitsin hommikul trammiga kooli poole, et lastetuppa minna. Olin juba Hobujaama peatuses, kui Liis helistas, et Maya ema oli saatnud sõnumi, et Maya on haige ja ei tule täna lastetuppa. No pagan. Kindla peale ta sellepärast haigeks jäigi, et eile oli lastetoas külm nagu hundilaudas. Mina lõdisesin ja lastel olid kogu aeg käed külmad. Radikad olid kõigest leiged ja ka lisaradiaatorist polnud abi. Igatahes sain siis "rõõmsalt" tagasi sõita ja läbi tuule koju jalutada.

Teiseks. Poole aasta pealt ikka ei õnnestu Tartusse saada. Selleks peaksin ma kandideerima vabale õppekohale teiste üliõpilastega võrdsetel alustel, ei mingeid eritingimusi. See on aga suhteliselt välistatud, kuna mul pole ühtegi ainepunkti. Ja isegi, kui ma juhuslikult sisse saaksin, peaksin ma ühe semestriga koguma 30 ainepunkti, mis on võimatu, kuna ma lihtsalt ei saa nii palju aineid võtta (eeldusained jne).

Kolmandaks. Mingil hetkel ja päris tükk aega tõrkusid töötamast kõik ühe korteri laelambid. Seinakontaktid olid korras. Teises korteris probleeme polnud. Elektrikapis viga ei tuvastanud. Aga vajutad lülitile - ei midagi.

Neljandaks. Hakkasin süüa tegema ja avastasin, et ka pliidi parempoolsed plaadid ei tööta.

Viiendaks. Korter on külm nagu põhjanabal. Ilmselt puudutab miskine elektrikatkestus ka keldris olevat küttesüsteemi.

Kuuendaks. Soojaõhupuhur ei tööta enam. Üldse.

Seitsmendaks. Arvutist on kadunud terve hulk videosid, kaasaarvatud Merineitsi etendus ja minu muusikakooli lõpuaktus. Keegi on nad teiste videotega üle kirjutanud.

Rohkem ei tule hetkel meelde.

Kusjuures hommikul ärgates paistis nii ilus päike. See täitis kogu korteri sellise oivalise valgusega, et ma lihtsalt seisin ja vaatasin. Arvasin, et tuleb kena päev. Sittagi.

Uus

Nonniii... Uus aasta või midagi. Tuli. Sel puhul vahelduseks jälle midagi uut siia vaatamiseks.

Üldiselt on nii, et kurguvalu on ammu unustatud ja nohu on ka ära läinud. Ainult see paganama kõrv on lukus. Ikka veel. Ära tüütab juba. Mh.

Mis ma siis teinud olen. Aastavahetuse veetsin sõna otseses mõttes teleka ees. Lihtsalt lesisin diivanil ja vahtisin järjest. Kell 12 viitsisin korraks aknast ilutulestikku ka piiluda. Päris kena oli.

Siis ma lugesin Herman Sergo "Näkimadalad" läbi. Mulle meeldis see raamat. Isegi väga. Lugu on Hiiumaa rootslastest, kes 18. sajandil Reikebi külas elasid ja 1781 Katariina II ukaasi alusel Ukrainasse küüditati. Esiteks mulle meeldis see raamat sellepärast, et seal on hästi palju olustikupilte, inimeste igapäevase töö ja elu kirjeldusi, rannarootslaste kommete kirjeldusi jne. Ja teine asi on selle küüditamise värgiga. Ja üldse pärisorjuse ja mõisaikkega. Lugesin ja lugesin ja järjest rohkem ma tundsin, kui hea on elada tänapäeval riigis, kus ei ole pärisorjust, vahetegemist mõisnike ja talupoegade vahel. Väga kahju hakkas nendest inimestest, kellel ei olnud mingit sõnaõigust mõisniku ees, rääkimata õigusest oma kodule. Minu arvates on mõistusevastane, et talupoeg, kellel on maa ja maja ja perekond, peaks kellelegi alluma, tema käske täitma, tema heaks tööd tegema, tema sõna kuulama, laskma ennast karistada, müüa, kinkida, tappa, mida iganes. Kuidas said mõisnikud mõelda, nagu poleks talupojad samasugused inimesed nagu nad isegi. Talupojad on sama auväärse, ammustesse aegadesse ulatuva suguvõsaga, nad on elanud sellel maal, teinud oma kätega rasket tööd, kasvatanud üles palju lapsi. Kas ei tulnud mõisnikel kunagi mõttesse, et ka talupoeg on inimene? Kurb.