Oo õud ja õõv

Ma jäin hiljaks.

Karistuseks hoidsin trollis palja käega vähemalt miinus saja kraadisest torust kinni.

Aga laps sõi lusikaga. Vähemalt kohati.

Kaks on möödas, kaks veel ees... selleks nädalaks

Laps: Oss
Ei oska: rääkida, potil käia, lusikaga süüa
Oskab: mind täis ilastada, kohukest tükikesteks munserdada ja siis kõikvõimalikele pindadele laiali määrida, peegli ees juhme nägusid teha, pead vastu põrandat taguda
Ja ilmselgelt meeldib talle vaadata, kuidas ma juba kuuendat korda tema aluspükse loputan.

One down, three to go

See nädal on pikk nädal. Vähemalt poole pikem, kui tavalised nädalad. Sest sellel nädalal on mul neli tööpäeva. Juba üks päev tööl, mis tegelikult kestab kõigest 6.00-18.30, tundub terve igavikuna. Heal juhul saan ma seal hommikul ja pärast lõunat, kui laps magab, paar tundi tukkuda. Halvemal juhul kulub see aeg lapse magamajäämise heaks minu poolt tehtavatele jõupingutustele. Tegelikult ma ju ei tee mingit rasket füüsilist tööd, minu ülesanneteks on valvata last, temaga mängida, teda sööta, pesta ja magama panna ja koristada enda ja lapse järelt. Aga ikkagi olen ma õhtuks puruväsinud.

Õues on kevad. Päike tuli ja kuulutas seda kõigile. Aga lumi ei taha sellest aru saada, sest õel tuul vuhiseb ringi ja teeb päikesevastast kihutustööd.

Harjutamine teeb harjutajaks

Alumises korteris elab mingi tšikk. See on ühetoaline korter ja minumeelest ta elab seal üksinda. Tal on seal klaver. Ta mängib seda. Pidevalt. Püsivalt. Väsimatult. 'Mängib' on natuke palju öeldud. Ta klimberdab. Nii nagu klimberdavad lapsed, kes on just hakanud klaverit õppima või siis tunnevad lihtsalt mingit seletamatut tõmmet selle vastu. Mitte nagu mudilased, kes esimest korda klaverit näevad ja lahtise käega selle klahve taovad, vaid nagu laps, kellel on huvi muusika vastu, kuid keda pole veel piisavalt selles vallas haritud. Minu enda jaoks on klaver üsna vastumeelne (mängimise mõttes). Ja kuigi ma tean, et kõik peavad kuskilt alustama ja edu saavutamiseks peab harjutama, siis ei suuda ma uskuda, kuidas ta viitsib istuda tundide viisi klaveri taga ja mängida seosetuid intervalle, atonaalseid viisijuppe, vajutada ilma igasuguse rütmita üht klahvi kolmkümmend korda järjest, mängida väga halba koerapolkat ja nii edasi. Ja see kõik kostab suurepäraselt siia üles. Näiteks praegu olen ma teda vahelduva eduga kuulnud juba umbes kaks tundi järjest. Talle meeldibki just eriti laupäeviti mängida, kuigi sobib ka ükskõik milline teine päev. Ta alustab laupäeva hommikul hiljemalt kell üheksa. Uskumatu visadus, kuid ma ei märka progressi tema oskustes. Üks ja sama ilma meetrumita koerapolka nädalast nädalasse. Mis see talle annab?

Sam kirjutas vasaku käega, mis siis, et vigaselt

Hmmm...

Kõik algas sellest, kui ma kolmapäeval Tartust tagasi jõudsin. Mõeldes tulevale filmiõhtule, vaatasin üle oma kodused filmivarud, mis olid väga ebafunktsionaalsed. Seega, "paadunud piraat" nagu ma olen, tõmbasin omale arvutisse mingid filmid ja hakkasin mõtlema, kuidas neid saaks plaadi peale panna. Nero ei tahtnud minuga alguses üldse koostööd teha. Mari-Ann soovitas kõrvetada data-dvd. Aga seda minu mängijad ei tunnistanud. Järelikult oli teine võimalus ühendada arvuti ja telekas kaabliga ja vaadata otse arvutist. Terve neljapäevase päeva ja praktiliselt pool ööd ma uurisin pesasid ja kaableid. Ma lootsin, et Pearul on olemas see kaabel, mida vaja, aga tema toast ju ei leia mitte midagi üles, eriti kui ei teagi, mida täpselt otsid. Aga lõpuks said mul kõik kaablid selgeks ja ma teadsin, mida mul vaja on. Ja reedel läksin poodi ja ostsin s-video kaabli. Siis otsisin netist õpetuse ka, kuidas peaks arvuti settingutes susima, et asi tööle ka hakkaks. Aga tuli välja, et s-video kaabel kannab üle ainult pildi ja heli jaoks on veel ühte kaablit vaja. Selle ma õnneks leidsin. Filmiõhtu ise oli suhteliselt kummaline, arvestades minu kohutavat ebasotsiaalsust. Ma olen järjest vähem harjunud olema inimeste seltskonnas.

Ma tahaksin võtta oma arvuti ja karmoška ja elada kuskil üksildases wifiga kohas. Hulkuda Vikipeedias ja kirjutada blogi, et inimesed mind päris ära ei unustaks. Lugeda raamatuid, mida ma pole veel lugenud, ja vaadata filme, et ma inimesi päris ära ei unustaks. Mängida karmoškat. Aeg-ajalt, kui meelde tuleb, teha endale süüa. Jalutada õues. Mõelda. Mõelda. See oleks tore. Ja siis võib juhtuda, et mõne aja pärast hakkan ma inimesi igatsema. Ja siis võib juhtuda, et kui ma tahan, siis oskan ka seltskondlikum olla.

Üritasin putru teha, aga see kurinahk kees üle ja mina põletasin oma käe ära. Mul ei ole veel kunagi puder üle keenud. Siim tegi siis lõpuni.

Lubasin täna Ardo asemel ooperisse minna. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Kahetsen sügavalt. Üldse ei ole seda tunnet, et tahaks minna. Ooper ei ole kunagi just minu lemmik olnud. Ja täna veel eriti.

Vaatasin filmi. Benny & Joon. Sest kellele ei meeldiks Johnny Depp. Mulle küll väga meeldib. Film oli liiga ilus. Ja hea. Ja boonusena oli seal üks mu lemmilugudest "I'm gonna be (500 miles)".

Ja õues on Suur Päike.

Melanhoolse alatooniga flegmaatiline kiri tundmatule

Käisin laagris kannelt mängimas. Tõstamaal. Super oli. Õukonnateemaline stiilikas ja kontsert ja puha. Super. Kolm päeva tavalist tihedat kandlemängimist ja praktiliselt mitte ühtegi villi. Ma olen arenema hakanud. Muide, leidsin klaveri tagant täiesti juhuslikult ühed kingad, mis ei ole mitte kellegi omad. Mulle nad meeldivad aga väga ja vist võtan endale.

Täna (tegelikult küll juba eile) käisin Tartus. Hommikul lahtiste uste päeva erirongiga sinna, siis minu eriala infotund, milles räägitut kuulsin ma juba vähemalt viiendat korda, ja siis Teaduskooli tänuüritus, mis oli suhteliselt tüütu mulle kui üha süvenevale humanitaarile. Kõned teaduse olevikust ja tulevikust, ekskursioonid Tehnoloogiainstituudi sügavustes bakterite, robotite, laserite ja viiruste keskel, kummalise välimusega suupisted. Ära väsitas. Ja siis erirongiga tagasi. Suurema osa ajast ma magasin, üritades säilitada väärikat asendit.

Praegu vaatasin järjest "Charlie ja šokolaadivabrik", "Vihurimäe" ja "Amelie", mis on kõik minu filmilemmikute esikümnes. Meeldisid. Kõik kolm. Kohutavalt. Ja väga õiges järjekorras vaatasin. Meeldimise järjekorras. Meeleolu järjekorras. Tahaks siia veel sõnu kirjutada, aga õiged said otsa. Ja valesid ei taha.

Kas siis selle maa keel

Tänase päeva ja onu Kristjan Jaagu auks:

kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?







Täna on emakeelepäev. Eelmise aasta emakeelepäev oli mul väga sisukas. Seekord kulgeb päev pakkimise ja laagriks valmistumise tähe all. Igav ja kodune. Soto laager tuleb. Tõstamaal. Ma veel täpselt ei tea, kuidas ma sinna saan, aga homse hommikuni on ju veel aega mõelda ja arutada. Teisipäeval tulen tagasi. Ja kolmapäeval sõidan Tartu Ülikooli lahtiste uste päevale (loe: Teaduskooli vastuvõtule). Tegelikult lähen ju lahtiste uste päevale ka. Kuulan oma eriala infotundi ja olen muidu tubli. Erirongiga saan sõita. Täitsa tasuta. Luksus missugune.

Une nägu

Nägin unes, et oli Keki sünnipäev ja ma olin tema juures külas. Hmm, ma pole tegelikult kunagi tal külas käinud. Igatahes. Ta tegi igasuguseid majatuure ja särke-värke. Jube suur maja oli neil. Eriti kaua peatus ta WC tutvustamisel. Tema õde hõljus vahepeal mööda ja mingi aja pärast ka ema. Ma pole ka tema ema tegelikult kunagi näinud ja õde tal ilmselt ei olegi. Seal oli teisi külalisi ka päris palju, suurem osa neist mulle tuttavad, aga praegu ei mäleta enam, kes need olid. Laua peal oli süüa ka, aga ainuke asi, mida ma mäletan ennast söömas, olid kartulikrõpsud. Poole ajast ma magasin, nagu ma mõnikord külas olles teen (eriti Mariti juures, noh vajun ära lihtsalt ja kõik arvavad, et ma olen liiga palju joonud). Siis Kek pani mingi äratusjublaka mulle kõrva äärde helisema, aga selle pinin oli nii vaevukuuldav, et ma ärkasin üles pigem tema sahmerdamise, kui selle pinina peale. Siis toimus veel igasuguseid asju, mida ma ei mäleta. Vahepeal olid õues ujumisvõistlused. Öösel. Bassein meenutas kahtlaselt mingit segu Bulgaaria hotelli ja Egiptuse hotelli basseinidest. Vähemalt oli sisukas unenägu üle pika aja.

Sebuah pulau

Oi, esmaspäeval tulid ju lingvistikatulemused! Ja mina olen sillas. Peaaegu sama hea tunne on, nagu ma oleksin ise võitnud. Sest Reaal napsas kolmikvõidu. Fanfaarid, ovatsioonid! Doris oli esimene ja Irene oli teine ja Pungas oli kolmas. Ja üldse oli edasisaajate seas nii rõõmustavalt palju tuttavaid, et meeleolu on väga kõrgel. Sandra ja Uku olid ka eriti tublid. Sandra oli parim kaheksandik ja kokkuvõttes kuskil kaheksanda kümne sees, Uku veel natuke tagapool. Aga kuna varem pole kunagi kaheksandikud lingvistikaolümpiaadil võistelnud, siis on see supertulemus. Kes juhuslikult ei tea, siis lingvistikaolümpiaad toimub ühes vanuserühmas ja terve Eesti õpilaste tulemused pannakse koondtabelisse, seega võistlesid minu tublid kaheksandikud terve Eesti 9.-12. klassi õpilastega. Ja minu hinnangute järgi oli kokku osalejaid kindlasti üle 200. Nüüd tuleb jääda põnevusega lõppvooru ootama.

Signs

Leidsin tikri blogist. Mul ei ole sõnu :).

Lumevärv mu silmades on tuhmunud

No miks see pagana lumi jälle sajab??!!! grr..

Üldiselt sain jälle ühe asjaga hakkama. Tegin blogi. Kartaudele. Siin. Loodan, et on abiks kellelegi. Mulle näiteks. Heh.

Eile oli ju nii ilus ilm... Ja täna siis jälle niimoodi. Aru ma ei taipa.

Param-paraa

Teate mis. Päike tõuseb kohe. Juhuu. Taevas on suht selge praegu... Täna võiks ilus päikest täis päev tulla ja lumi võiks ära kolida. Mitu päeva on juba kevade lõhn olnud. Tahan juba tenniseid jalga panna. Tahan juba hulkuda. Tahan juba.

Kuulake muusikat.

Maa Tund

Kas mulle ainult tundub, või Orkuti ahelkirjade sisu ongi huvitavamaks läinud?

Täna sain tervelt kaks sellist. Esimene oli koerast, kes jäänud peremeheta. Tavaline asi, selliseid kirju saadetakse tihti laiali. Aga seekord oli see abipalve kuidagi eriti kaasahaaravalt koostatud. Ei hakka seda siia kopeerima, kõikide Orkutisõltlasteni jõuab see varem või hiljem nagunii.

Teine oli üleskutse pidada Maa Tundi. See tähendab siis 28. märtsil üheks tunniks lülitada välja kõik elektriseadmed kodudes, kohvikutes, tänavatel, et kas või sümboolselt võidelda elektri ülemäärase kasutamise ja globaalse soojenemise vastu. Traditsioon sai alguse 2007. aastal Sydneys ja sellel aastal on aktsiooniga ühinenud juba väga paljud maailma linnad. Lisainfot saab siit.

Kui ma suudan meeles pidada (sest tavaliselt magan ma igasugused tähtsad päevad ja kellaajad, nagu näiteks kevade algus vms totaalselt maha), siis ma tahaks küll ka oma osa sellesse ettevõtmisse anda. Põnev ju.

Mina jagada viiega on ebarats

Eile olin lastetoas. Neli tundi. Mis kohati tundus hullem kui 12 tundi tööl. Sest.

Alguses oli Liisi ka, aga pärast olin üksinda. Ja lapsi oli kõrghetkel korraga viis. Viis! 5! Üks aasta kahekuune, kolm umbes kahest ja üks kolme poolene. Hmm. See aasta kahekuune oli suhteliselt viril ja ma püüdsin peamiselt teda lõbustada, vahepeal üritades ennast jagada ka teistele väiksematele, lootes, et suur poiss saab endaga ise hakkama. Aga tuli välja, et ei saanud. Ühel hetkel sai tal kõrini või solvus või ma ka ei tea mis. Õnneks olid kaks pisemat siis juba ära läinud ja ma sain teda lohutama hakata. Hakkas lihtsalt nutma ja korrutas, et temal on igav ja ta tahab koju ja ei taha siin mängida. Pakkusin talle kõikmõeldavaid mänge ja mänguasju ja lubasin, et nüüd ma ju saan temaga mängida. Ei, miski ei aidanud. Siin ei olevat nii häid mänguasju nagu kodus. Küsisin, kas ta tahaks juua või pissile. Läksime siis pissile ja pärast tahtis juua ka. Sellega läks tuju natuke paremaks. Aga kuna ma olin tema lohutamisega hõivatud, ei suutnud ma teisi lapsi täielikult valvata ja Euks otsustas, et on sobilik kukkuda ja pea ära lüüa. Õnneks tuli nagu kingitusena just sel hetkel Eilika, kes läks temaga hunti ja Mailist otsima. Ohhh... Viimased pool tundi olin ma ainult selle kolme ja poolese päralt. Vaatasime autosid ja maailmakaarti ja vedasime kaupa poodi. Ära minnes oli jälle virin lahti. Tahtis veel mängida, sest siin on ju palju paremad mänguasjad kui kodus (meenuta siinkohal umbes üheksa rida kõrgemal öeldut).

Soojust, värve, rõõmu, vabadust

Tahan suve. See võib tunduda imelikuna, teades minu ebatolerantsust kuumuse suhtes. Aga eesti suvi on tavaliselt nii oivaliselt optimum.

Ma tahan folki. Tahan panna jalga tennised ja kõndida spordihoonest Kirsimäele. Istuda pingile ja uneleva pilguga järvele vaadates süüa ära oma hommikusöök, mis koosneb juustukuklitest ja jogurtist. Istuda seal ja unustada ära kõik. Kuulata, kuidas lehed sahisevad. Panna silmad kinni ja mõelda kõigele ja mitte millelegi. Püüda lavalt kostvaid sound-checki hääli. Tahan kõndida Kaevumäe poole ja põrnitseda suitsetajaid nende aedikus. Tahan visata murule pikali ja kuulata. Kuulata. Tahan trügida toidutänaval ja seista mulgipudrusabas. Tahan seda süüa Aida poole kõndides. Tahan vaadata inimesi, lapsi, jalgrattaid. Tahan. Tahan. Tahan olla. Tahan laulda selle maa keeles. Ja ma tahan näha kedagi.

Sina mängid iga takti esimest ja mina mängin iga takti teist

Postitus lühilausetes:

Neljapäev. Olin tööl. Sain Silvialt noodid. Harjutasin kannelt.

Reede. Olin tööl. Olin kooriproovis.

Laupäev. Harjutasin kannelt. Olin Mari-Anni sünnipäeval.

Pühapäev. Olin Pillipeo proovis. Olin surnud.

Postitus põim-, rind- ja muudes ülipikklausetes:

Jääb ära.