Suured sõnad ja väiksed sõnad

Ära kunagi karda pikki, suuri sõnu.
Suured sõnad tähendavad väikesi asju.
Kõik suured asjad öeldakse väikeste sõnadega
sellistega nagu rõõm ja nutt, sõda ja rahu.
Või maa, mets, päev, õnn, kodu, süli.
Õpi kasutama väikesi
sõnu suurte asjade kohta.
See on raske.
Aga väikeste sõnadega ütled,
mida tegelikult mõtled.
Kui sa ei tea, mida mõtled,
Kasuta pikki, suuri sõnu
– ja vahel õnnestub teisi alt vedada.

Arthur Kudner

Olla

Ma mõtlen väga tihti olemise peale. Inimeseks olemise. Üks näide. Ühed inimesed on jälginud elu ja sellest omad järeldused teinud. Seejärel kirjutavad nad stsenaariumi ja teevad sellest filmi. Teised inimesed vaatavad seda filmi ja teevad sellest omad järeldused. Võrdlevad filmi enda eluga ja fikseerivad teadlikult või alateadlikult erinevused. Ja siis mõnikord ütlevad oma elu kohta "elu nagu filmis". Ja mina mõtlen, et miks ja kuidas see nii on. Ja mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem uusi sarnaseid küsimusi mul tekib. Ja need küsimused ja nende oletatavad mulle teadmata vastused tekitavad minus sellist hirmu, et mõnikord on mul tunne, et sellest hirmust piisab, et hulluks minna.

Sotto laager Rakveres

Esmaspäeva lõuna paiku sõitsin bussiga Rakverre Soto laagrisse. Kati ja Silvia ja Kaisa olid ka samas bussis. Rakveres arvasin mina, et ma tean täpselt, kuhu me peame minema, aga tuli välja, et ei teadnud. Tassisime oma tavaari natuke aega totaalselt vales suunas. Lõpuks tuli Ruth meile järele ja imestas, et miks me bussiga tulime, kui Anneli auto sõitis Tallinnast praktiliselt tühjalt. Igatahes jõudsime siis Rakvere Muusikakooli kohale. Majatuur tehti meile, kus jagati meid klassidesse magama ära ja näidati ka arvutiklassi, kus võis vabalt tšillida ja õpetajate tuba, kus võis ka vabalt tšillida ja kohvi juua ja külmkappi ja nõusid kasutada ja telekat vaadata. Peen värk. Selliste mugavustega laagrit vist polegi varem olnud. Rakvere Muusikakool ise oli ka eriti peen. Igas klassis oli diivan. Söök toodi meile karpidega kohale. Naljakas oli nendest süüa, portsud olid ka päris suured. Ja iga toidukorra juurde käis ka magustoit. Saiavorm või kissell vahukoorega või tarretis või pirukad ja nii edasi. Neid jäi virnade viisi üle, kuigi nad olid väga head. Ei jaksanud lihtsalt. Siis sai nad külmkappi pandud ja öösel tagantjärele söödud. Aga proovid olid meil ka. Alguses oli tamp päris kõva. Esimesel õhtul harjutasin mina Kaanoni kiireid käike ja sain sõrmed villi. Sellega oli siis korras. Edaspidi jäid proovid järjest lühemaks ja harvemaks, rohkem rõhuti seltskondlikule ajaveetmisele. Anneli oli kaasa võtnud terve kotitäie lauamänge, mida igal vabalt hetkel mängiti. Kuna ma oli miskipärast ainuke, kes oli Katani enne mänginud, siis sain ma selle saladused edasi anda, sest mängujuhendist oli võimatu aru saada. Veel olid populaarsed Sabotöör ja mingi labürindimäng, aga ka see värviline asjandus, millega ainult kahekesi toimetada sai. Esmaspäeva õhtul käisime natuke linna peal ka. Pulli ehk tarvast vaatamas. Ja poes sai ka iga päev käidud, mõni päev isegi mitu korda. Aa, Jaanus jõudiski esmaspäeva õhtupoole, Gerda ja Ann alles teisipäeval erinevate koole puudutavate probleemide pärast. Kuna Ruth läks esmaspäeva õhtul ära (ta pidi Tartus Gerda ja Katrini Elleri kooli sisseastumisel osalema), siis tegi proovi Jaanus. Nuusutasime lugu "Up is down". Seal oli üks suur auk igal pool. Aga mul õnnestus sellest eemale hiilida, kuna ma pidin Virumaa Teatajasse laagrist ja Sotost ühe nupukese kirjutama. Kirjutasin ka, kuigi nad muutsid selle tundmatuseni ära. Aga Ruth tuli tagasi ja proovid läksid edasi. Ja sõrmed ei olnudki lõpuks millegipärast enam nii tapvalt valusad. Kolmapäeva õhtul käisid mõned Võsul ujumas, kuigi Ruth hoiatas, et see sõrmedele hästi ei mõju. Noh ja neljapäeva hommikul tehti meile ekskursioon Rakvere peal. Vaatasime kirikut ja teatrit ja tammikut ja pulli. Ja siis tuligi kontsert. SEB pangamajas. Naljakas saal oli. Ruudulise põrandaga. Kolmes seinas olid toolid ja keset saali oli vann. Õnneks nägi see välja lihtsalt nagu mingi kast, muidu oleks veel naljakam olnud. Kuna selles laagris olid jälle ka väiksed, kellega Pille proovi tegi, siis nemad mängisid kõigepealt kolm lugu. Ja siis mängisid suured. Tõnis-Peeter oli pannud kaamera meid filmima. Kava oli siis järgmine: Kaanon, Scipione, Jesu bleibet meine freude, Libertango, Mother's journey, Martale, Speed of sound, Polska a-moll, Foxhunters jig, Paina päälle Berlusconi ja lisalugudena Ukuaru valss ja Foxhunters. Foxhuntersis oli minu soolo. Ja Laura jõudis Roomast tagasi täpselt kontserdiks. Pärast kontserti pillid kokku ja muusikakooli tagasi. Sest stiilikas hakkas. Stiilika teemaks oli seekord punk ja hipi. Hipisid oli mõnevõrra rohkem, aga algus venis just punkarite tõttu, kes olid juuksuri- ja meigijärjekorras. Esiteks oli kummalgi seltskonnal ülesanne vastasmeeskonna kirjutatud sõnade põhjal mingi loominguline etteaste välja mõelda. Punkarid tegid vahelduva riimiga jabura luuletuse, hipid mõmisesid niisama metronoomi saatel oma sõnad maha. Järgmiseks ristiti rebaseid, kes pidid kotist välja võtma ja kokku panema kujuteldavad kandled, vande ütlema ja seejärel kandled uuesti kottidesse pakkima. Siis toimus rooside sõda. Küsimustega stiilis "Millise looga on Ruth kõige rangem?" See läks minu jaoks suht igavaks ja ma läksin õpetajate tuppa ja sõin pool liitrit jäätist. Aga siis hakkasime üht mängu mängima, mida mängisime järgmised umbes neli tundi. Nägi see välja nii, et ringi keskel olija ütleb mingi enda kohta käiva väite ja need, kelle kohta see veel käib, peavad kohad vahetama ja ringi sees olija püüab endale istekohta saada. Päris huvitavaid asju koorus välja. Ann ja Laura kukkusid koos tooliga maha näiteks. Kell kolm kupatati päris väiksed magama ja päris suured läksid vabatahtlikult. Muud siis jutustasid veel õpetajate toas. Ma tahtsin väga nende juttu kuulata, aga samas teadsin, et kui ma magama ei lähe, siis ma järgmisel päeval suren. Ja siis ma jäin kogemata õpetajate toa diivanile magama ja ärkasin pool üheksa hommikul. Kiire hommikusöök ja Virumaa teataja lugemine koos aruteluga (Pille ja Ruth ja Jaanus olid sinna suure intervjuu andnud) ja oligi laager läbi. Mis edasi sai, sellest kirjutan homme näiteks.