pühapäev, 27. veebruar 2011

Enesele vastu

Murca kirjutab, kuidas silmast silma vestlused jäävad pooleli ja jätkuvad interneti vahendusel, kuna seal on võimalik jagada linke, oma sõnumit illustreerida piltide, helide, videotega jne. See, mida ma nüüd tahan öelda, ei ole midagi uut, ega üldsegi mitte minu avastus, aga see on oluline. See, et meil on kõik need tehnikavõimalused, piirab meie eneseväljendusoskust ja keelt. Vanasti oskasid inimesed jutustada lugusid, rääkida millestki, kasutades ainult sõnu ja kehakeelt. Nüüd me enam ei oska, ei viitsi. Palju lihtsam on visata teist inimest lingiga ja öelda: "Säh, vaata ise, ma ei viitsi sulle ümber jutustada." Aga lisaks sellele, et me ei oska teistele lugusid jutustada, ei oska me varsti ka tunda neid emotsioone, mille pärast meid üldse linkidega loobitakse.

Reedel vaatasin Ühtse Eesti suurkogu. Ma olen rahul, et ma vaatasin seda just nüüd ja mitte eelmisel aastal kohapeal. Kohapeal ei oleks sõnumid teps mitte paremini kohale jõudnud.

neljapäev, 24. veebruar 2011

Mina - haridusminister

Ma teadsin, et mul on vähe raha. aga ma tahtsin mingit piletit osta ja arvutasin, et selle jaoks peaks olema küll. Läksin panka. Pank nägi välja nagu mingi suvaline kontoriruum. Laua taga istus Reeli. Ta andis mulle minu uue ISIC kaardi. Kaardi peal oli mingi võõra lokkis juustega tädi pilt ja kellegi mehe nimi. Ma vaatasin natuke seda kaarti. Korraks käis peast läbi mõte, et kui see mulle juba anti, siis mis ma enam õiendan. Aga siis ikka võtsin julguse kokku ja ütlesin, et siin on täitsa vale pilt ja vale nimi peal. Reeli ei saanud millestki aru, ütles, et kõik on õige. Ma sain juba natuke pahaseks, et kuidas siis kõik õige on, kui ei ole ju. Siis tundis Reeli mu ära, ütles, et midagi on vist valesti jah, ja läks klaasseina taha asja uurima.

Ja siis ma abiellusin Taavi Teplenkoviga. Tal oli mingi jube tähtis tiitel (umbes nagu ertshertsog vms) ja ta ise oli ka väga tähtis. Samal ajal ja sellega seoses (võib-olla ka mitte sellega seoses) nimetati mind haridusministriks. Nõuniku sain ja puha. Nõunik oli see Doris, kes Reaalis must kaks aastat nooremas klassis oli ja Lees ka tantsis. Aga ta oli kuidagi väga lühike ja agar. Ma olin ühest küljest väga meelitatud, et mina - haridusminister, aga teisest küljest oli paanika ka, et mina - haridusminister. Sellega kaasnevad ju vastutus ja värgid. Kurtsin oma muret Taavile, et kuidas ma ometi hakkama saan. Tema on ju olnud minister, ta on asjadega kursis, aga mina olen noor ja rumal. Aga siis alles meie pulmad hakkasid. Ja need olid mingid riikliku tähtsusega pulmad. Kuulsusi ja riigitegelasi olid kõik kohad täis. Üldse oli jube palju rahvast. Mul olid seljas must põlvedeni seelik ja valge silmuskoes pluus. Käisin mööda seda hoonet ringi, kus pulmas toimusid. Ruumid oli hiigelsuured. Ühes ruumis toimus mingi kontsert. Sinna kõik ära ei mahtunud, ainult tähtsamad külalised, sellepärast läks suurem osa rahvast kohe sööma. Mul vist ei olnud ette nähtud seda kontserti kuulata, aga ma väga tahtsin. Publiku seas istus Heli Roos, kes oli oma koti pannud kõrvaloleva tooli peale. Küsisin, kas võin sinna istuda. Ta ei tahtnud mind alguses lasta, aga siis võttis koti ära ja ütles, et siia tuleb keegi, aga eks sa siis praegu istu.

Siis oli söömine, aga seal mul vist polnud ka ette nähtud olla, sest ma ei mäleta, et ma oleksin midagi söönud. Siis algas mingi tseremoonia, kus ühel saalipoolel istus publik ja teisel poolel kõrgeneva tribüüni peal mingid tähtsad inimesed, suurem osa neist olid Taavi sugulased, keda ma ühtegi ei tundnud. Muusika mängis ja üks habemega onu dirigeeris (kuigi ma ei näinud kuskil ühtegi orkestrit). Minu ülesanne oli teadustamise peale tribüünitreppi mööda võimalikult peenelt üles vudida, teadustatav üles leida (tuletan meelde, et mitte kedagi sealt ma ei tundnud, ei nime- ega nägupidi), temaga ülielegantselt kätelda, naeratada, lühidalt midagi öelda ("õnnitlen!", "soovin südamest õnne!", "on ääretult meeldiv!" või midagi sellist) ja siis alla tagasi vudida ja järgmist nime oodata. Ühel hetkel, kui olid järjekordselt alla vudinud ja publiku ja tribüüni vahel võimalikult viisakalt püüdsin seista, hakkas habemega dirigent ärritatult mingeid käemärke tegema. Ma tegelikult sain aru küll, mida ta tahtis öelda (ta tahtis mulle märku anda, et kätlemine on läbi, istugu ma maha, nüüd hakkame hümni laulma), aga miskipärast ma ei reageerinud üldse. Siis hüppas minu nõunik Doris püsti ja sibas minu juurde, võttis mul käest kinni ja vedas enda kõrvale istuma.

Siis ärkasin ma üles. Rääkisin Efkule ja ühele meessoost tuvastamata isikule oma naljakast unenäost. Osad kohad jätsin rääkimata.

Ja siis ärkasin ma teist korda üles.

laupäev, 19. veebruar 2011

Helihaju

Vahepeal tegin igast asju. Räpinas käisime. Koolis käisin. Ja veel üht-teist.

Esmaspäeval käisin viiulitunnis. Õppisin ühe päris loo. Need eelmised ei olnud nagu nii päris. Nüüd ma oskan hea vormi korral "Targa rehealune", "Savikoja venelane", Mozarti Tähekese lugu, "Leedu tants", "Yankee Doodle", "Ood rõõmule" ja "Kahe viiuli valss". 

Mingi päev leidsin Facebookist albumite kaupa pilte pommirusudes Tartust. Koledad pildid küll, aga huvitavad. Vaatasin vanu kaarte ka.

Neljapäeval tõime teisest Tartu otsast ära ühe pisikese paki, kus sees oli kolmas toiteblokikandidaat. (Aga ka see ei sobinud.) Selle tõttu jäin Mariti juurde tund aega hiljaks. Marit tegi oma šokolaadikooki (oma tuntud headuses). Mina rääkisin samal ajal telefoniga või segasin niisama. Ja Marit jäi vist peaaegu teatrisse hiljaks. Aga mina veetsin pool tundi ülivärskes ja jäises õhus, kui koju kõndisin.

Eile tegi Kalle kaneelirulle ja mina jälle segasin, kus aga sain.

Täna hommikul helistas mulle tundmatu number, kes alustas kõnet nii: "Tere, mina olen Maali..." Hetkeks uskusin ma tõsiselt, et Grete teeb mingit haiget nalja minuga, sest see oli totaalne Grete teen-mingit-haiget-nalja-hääl. Aga siis jõudis kohale, et ongi päris Maali :P. Soto proovi kohta küsis. Mis on homme. Ja kuhu mina ei lähe. Sest külm on ja raha on otsas ja Ruth ütles, et kui ma ei taha, siis ma ei pea.

kolmapäev, 9. veebruar 2011

Maailma lõpus on kohvik

Vahepeal juhtus mingeid asju, mis mind natuke paigast liigutasid ja mul tuli tunne, et kirjutaks sellest kõigest ühe meeletult sisuka ja diibi postituse. Aga kuna minu emakeel on endiselt mulle võõrkeel ja mul on tegelikult niikuinii kerge võõristus sedasorti diipsuse suhtes, siis seda ei tule. Tuleb vähem sisukas ja vähem diip.

Vaheaeg oli. Talvevaheaeg. Ja siis hakkas peale. Tegelikult algas muidugi juba varem, umbes Dianaga. Aga kuskil eelmisel kolmapäeval tõmbas tuurid üles. Vaatasin juutuubist ühte videot. Siis reedel sõitsin Tallinnasse. Laupäeval oli mtü juhatuse koosolek minu juures. Kui Ivo ära läks, siis Kadriga rääkisime tund aega veel. Pühapäeval sain Maritiga kokku. Ja pärast rongis lugesin lõpuni "Edukaks juhiks". Ja kõik need asjad ja inimesed (Diana, video, mtü juhatuse koosolek, Kadri, Marit, "Edukaks juhiks") ütlesid mulle täpselt ühte ja sama asja. Võib-olla, et ma natuke provotseerisin ka.

Ahjah, esmaspäeval hakkas kool ka.