reede, 7. detsember 2012

Medaleid och märke puude eest

Tutvusin veidi põhjalikumalt Tartu linna meditsiinisüsteemiga. Sest mingist hetkest olid mu silmad hakanud nii kõvasti virvendama, et enam normaalselt lugeda ei saa (pilgu natukenegi fikseerimiseks vaatan pea viltu ühe silmaga, mis paneb kaela valutama ja väsitab kohutavalt). Silmaarst ütles, et kõik, mis on tema pädevuses kontrollida, on korras, mõnda uuringut, mida võiks küll ju veel teha, teha ei saa, sest silmad ei püsi paigal. Saatis neuroloogi juurde. Neuroloog käskis kõndida ukseni ja tagasi, panna silmad kinni näpp ninale, toksis haamrikesega küünarnukke ja ütles, et tema küll ei tea, mis värk on. Ütles, et võin minna mõne muu arsti juurde ja kui midagi teada saan, öelgu talle ka. Seega, tulemus null. Noh, vähemalt neuroloogi arvamuse kohaselt mul ajuhaigust ei ole. Mida ma teadsin juba ju isegi.

Siis oli meil siin vahepeal MTÜ Tartu liikmete koosolek. Fresko, nagu Eva ütles.

Eile hommikul külastasime Evaga suveniiripoodi ja siis saatsime paki Ukrainasse.

Eile toodi meile ka puid. Terve furgoonitäis. Kell neli (ehk pime). Onuga kahekesi loopisime kuuri maha (otse ukse ette läbikäiku takistama). Ja siis ladusin ma nad taskulambivalgel riita. Poole kuueks sain valmis, just selleks hetkeks, kui Kalle saabus. Õhtul käisin Mariti juures šokolaadikooki söömas.

Täna on Selg.

laupäev, 24. november 2012

Supikooma

Noh, Kalle sünnipäev oli. Jubellj.

Õppisin mingil hetkel ahju kütma. See käis nii, et üks päev Kalle näitas ette. Teine päev tegin ise.

Oktoobri lõpus käisime džässballetti vaatamas.

Ja Tallinnas käisime. Tee peal X-Pandat kuulata on ikka päris hea. Mirjam on liiga häbelik, muidu oleks temaga haritud vestlust arendanud.

Sain endale tudengid jälle. Need looduse ja tehnoloogia omad, kes artikleid kirjtuavad. Eelmisel aastal olid kõik 220 mul. See aasta jagasime ära, mul on mingi 80. Aga natuke eksoosting on ikkagi, sest tähtajad on see aasta kuidagi lühemad. Noh, nad eksisteerivad vähemalt.

Siis käisin ühel koolitusel koosolekute tegemist kuulamas. 

Ja siis käisin Rakveres õpetajatele Vikipeediast rääkimas. Organiseerisin endale öömaja, sest õpituba pidi kell 9 hommikul hakkama. Seadsin arvutiklassis kõik korda, kui viis minutit enne üheksat minu igaksjuhuks küsimise peale teatati, et ups, kas me ei öelnudki sulle, kell pool 10 algab. Daah, ma oleks jõudnud sel juhul ju hommikuse bussiga tulla.

Ja siis oli kultuurimälestiste fotovõistluse autasustamine botaanikaaias, mille planeerimine ajas täiesti ulluks. Ma parem ei räägi.

teisipäev, 16. oktoober 2012

Nii ei saa rallit sõita

Hommikul läks natuke kiireks. Aga Kalle ja Antsu abiga astusin rongi minut enne selle väljumist kell 7.46. Ja siis panin saapapaelad kinni, nii nagu nad kinni käima peavad. Pileti eest maksin 1.54 ja sõitsin 35 minutit. Rongis külm ei olnud, aga Jõgeval tibutas natuke. Pime oli. Raamatukogu ukse peal oli silt "Palun ärge musta kassi sisse laske". Raamatukogu oli soe ja valge. Arvutitoas oli päris palju arvuteid. Ainult et minu arvuti ei tahtnud kohaliku wifiga suhestuda. Topiti netijuhe. Siis saabusid raamatukogutädidtöötajad. Neid oli umbes üksteist pluss-miinus üks. Rääkisin. Näitasin slaide. Rääkisin. Siis tahtsin päris elus Vikipeediat ka näidata, aga nett oli vahepeal otsustanud ära minna. No mis siis ikka, ootame. Vaatame vahepeal slaide edasi. Aga nett ei tulnud. Kohalik itimees siis leiutas mingi süsteemi, et pani oma telefoni wifit tegema ja ma sain oma arvutile neti sisse. Aga teistes arvutites oli nett ju juhtmega, seega netti ei olnud, nii et nad ei saanud ise midagi proovida. Vähemalt sain mina seinale näidata. Vahepeal tuli televiisor kõik pildistama ja puha. Kunagi uudistes vist näeb. Kolm tundi suutsin välja venitada seda asja. Kella 12-ks sai läbi. Aitäh ja peaaegu juba äraminek ja siis ütles keegi, et nett tuli tagasi. Jess onju. Vaadati mulle bussiaeg, järgmine väljumine Tartusse 14.30. Eelmine oli läinud 11.30. Läksin siis linna peale jalutama, mõtlesin, et võin juba lõunasöögi moodi asja ka ära süüa. Läksin Kosmosesse. Kosmos on Jõgeval Suure tänava ääres teisel korrusel. Samamoodi nagu Austraalia on Nõmmel ühe kollase maja hoovis. Tellisin pasta kanaga (kaunistatud tomati-, kurgi- ja mandariiniviiludega), ploomimahla ja pannkoogi meega. Pasta oli menüü järgi väike, aga reaalsuses suur. Pannkook nägi uudne välja ja maitses ka uudselt, mesi oli ersats. Maksin kolm eurot kopikatega. Siis kõmpisin bussijaama. Bussijuht küsis, kui vana ma olen, ja enesekindlalt ja mõtlemata vastasin "23". Pileti eest maksin 3.60 ja sõitsin 65 minutit. Haige.

pühapäev, 30. september 2012

Sellist pealkirjaikaldust ei mäletagi

Ükspäev käisin Tallinnas lapsevanema sünnipäeval. Mirjamit sai näha. See on kõige targem laps, keda ma näinud olen.

Üksöö oli meil siin selline äike, et aknaklaasid klirisesid.

Ükspäev tassisin puid koos Kallega. Alguses Haanjas riidast käru peale ja siis Tartus kärust riita. See oli eile tegelikult. Ja muuhulgas leidsin Võrust ühe geniaalse poe, kust saab absoluutselt mida iganes.

Aa ja siis ükspäev võtsime plaani koostada joruba-liivi vestlussõnastik robotitele.

reede, 7. september 2012

On kombeks üks korraga

Tulin praegu läbi Kuperjanovi pargi koju. Järsku näen maas mingit nelinurkset heledat asja. Olen juba mööda kõndinud, aga pööran tagasi. ID-kaart. Kellegi poisi oma. Kaart tasku ja koju. Internetist tema nime otsides saan teada kooli, kus ta õpib. Noh, 700 meetrit astuda, lähen uuesti õue ja hakkan minema. Teel näen äkki (jälle silmanurgast) kahte poissi. Üks neist on kahtlaselt tuttava näoga. "Kuule kas see on sinu oma? Leidsin sealt pargist, hakkasin just su kooli poole minema." Nutuse näoga poisil oleks nagu kivi südamelt langenud. "Aitäh. Väga aitäh".

Hommikul tegin üldistusi oma unenägude kohta. Peale selle, et nad on üle mõistuse eepilised, on neis veel muidki sarnasusi. Peaaegu alati tean ma unenägu nähes selle stsenaariumit ette. Ma ei tea seda korraga otsast lõpuni, vaid ainult teatud osa käesolevast hetkest edasi. See on kas olemas minu peas või tänaöise unenäo puhul oli see üles kirjutatud ühes raamatus, mis mul käes oli. Ma tean mingeid kindlaid fakte sellest, mis edasi saab ning ma püüan vastavalt olukorrale kas käituda täpselt stsenaariumi järgi või kuidagi asjade käiku paremaks muuta. Ennast või kedagi teist stsenaariumikohastest ohtudest päästa vms. Üldiselt on stsenaariumi järgi käitumine või tegevuse muutmine vastavalt soovile väga keeruline. Sest miskipärast hakkavad üleloomulikud loodusjõud mind takistama (näiteks suunda muutev gravitatsioon vms). Ja teine asi. Kui unenäos juhtub midagi, mis viitab mingile minevikus toimunud sündmusele, siis konstrueerib mu aju hetkega selle varasema sündmuse. Umbes nii, et hetk tagasi polnud seda varem toimunud sündmust olemas, aga nüüd mäletan ma seda detailselt. Ma peaks ennast võib-olla uneuurijatele katseloomaks pakkuma. Õnneks ei hakka mul unenäod päriseluga segamini minema ning mu tõbi aiva ei süvene.

Teistes uudistes: hakkasin ungari keelt õppima. Siiamaani oskan öelda "Kéz kezet mos".

esmaspäev, 27. august 2012

Because Wikipedians can do anything

Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud. Suvi näiteks.

Suve alguseks sai reaalsuseks see, mis juba eelmisest sügisest ähvardanud oli: väljakolimine. Omanik tahtis lihtsalt korterit ära müüa ja meil olid loetud päevad aega uus katusealune leida. Lihtne see ei olnud. Päevad läksid, tasapisi pakkisime asju kokku ja vedasime erinevatesse ajutistesse varjupaikadesse laiali, aga uue kodu suhtes kindlust ei olnud. Põnev oli küll korterit tühjaks teha. Viimaste lahkujatena saime lisaks enda kolale kaasa mitmeid omaniku ja varasemate üürnike asju. Uus omanik tahtis nimelt kinnisvara vastu võtta steriilses seisundis. Siiski jätsime maha näiteks suhkrutoosi koos suhkru ja lusikaga, kolmeliitrise purgi põletatud tikkudega ja muud huvitavat. Järgmised nädalad olime de jure kodutud, de facto elasime järgmises korteris, mis ootas uuele omanikule üleandmist.

Lingvistikalaager oma tuntud headuses.

Siis olid etnolaager ja folk. Eredamad mälestused sellest on valekülgne rekkajuhi päevitus ja õuna tekitatud allergiline lämbumisreaktsioon. Samuti tappev palavus. Veel peaks ära nimetama "Yesterday I was taught a lovely tune to play...", valsid "We will rock you" ja "Oops, I did it again". Noh ja loomulikult õppisime ära tähtsamad käibefraasid taani keeles: God morgen, fedt tune, tissemand.

Pärast seda olime me märkamatult oma elamisega maandunud Ülenurmele. Ja siis tuli reis. Sõitsin tsikli tagaistmel 700 kilumeetrit. Marsruut lihtsustatult Taebla - Virtsu - Kuivastu - Orissaare - Leisi - Mustjala - Kuressaare - Kuivastu - Virtsu - Pärnu - Viljandi - Tartu. Seal vahepeal toimus MTÜ üldkoosolek, kus mind järjekordselt juhatusse valiti (läks käima kolmas aasta). Ja siis ringi ümber Saaremaa. Viimane etapp Mustjalast Tartusse sai läbitud ühe päevaga.

Ja lõpuks saabus aeg, kui saime hakata oma maist vara jälle ilma pealt kokku korjama, sest meile avati uue kodu uks. Praeguseks on raamatud riiulil ja uksekell töötab.

Ja mõni päev tagasi sai eestikeelne Vikipeedia kümneaastaseks. Selleks puhuks toimus ühisponnistus, mille käigus loodi kolme päeva jooksul 600 artiklit. Võrdluseks: tavapärane tempo on 30 artiklit päevas. Ja siis sai vaksalisse ka näitus üles ja Emajõe kaldal 100 000-skulptuuri juures pilti tehtud.

Selline lühikokkuvõte siis.

neljapäev, 28. juuni 2012

Oli mingi etendus, mis koosnes numbritest. Igas numbris esines üks tüdruk lauluga. Juurde käisid kostüümid, taustatantsijad jms. Ainult iga number oli mingi iseloomu ja käitumise võimendatud väljendus. Mina olin ühe numbri esitaja. Mul oli seljas valge pluus ja põlvedeni hall seelik. Mu juuksed olid esinemise jaoks spetsiaalselt rasvaseks tehtud. Ma kõndisin kohmakalt ja ebakindlalt lavale, sättisin närviliselt mikrofoni õigesse asendisse. Minul ei olnud ühtegi taustatantsijat. Hakkasin laulma mingit suhteliselt lihtsat laulu. Keegi saatis mind klaveril. Mõnel hetkel tundsin, et näitlen meelega, et teen oma ebakindlust ja saamatust meelega nähtavamaks. Mõnda intervalli ei tabanud ma päris täpselt. Olin nagu väga püüdlik laps, kes ei kasuta oma võimeid täielikult, sest kardab ebaõnnestumist. Ma olin väike tüdruk, kes tahab tähelepanu ja tunnustust, aga ei julge seda küsida ja karistab ennast, kui liiga palju silma paistab. Oma meeleheitest ja püüdlikkusest hoolimata mõjusin koomiliselt. Publik naeris. Kui laulu lõpetasin, jooksin lavalt minema, minu kingad klobisesid vastu põrandat. Lava taga ütlesid teised: "Sa esitasid oma isiksust suurepäraselt, see oli nii naljakas. Publik sai kõvasti itsitada. See oli tõeliselt hea, mis sa tegid."

reede, 1. juuni 2012

Läbi külmavärina ja higi

Olime klassiga mingis telesaates publikuks. "Klass" on siinjuures hägune mõiste, sest seal tundus olevat rahvast nii põhikoolist kui reaalist. Ja Kalle oli ka, aga ta oli niisama minuga kaasas. Saade oli midagi Ringvaate-sarnast, ainult saatejuhiks oli Reet Linna. Me seisime niisama stuudio tagumises osas kaamerate taga. Ma olin üsna teiste varjus tagapool, ei kuulnud ega näinud kõike täpselt. Kalle oli kuskil eespool. Reet Linna esitas mingeid viktoriiniküsimusi ja me tohtisime vastata, kui teadsime vastust. Esimene küsimus oli, et kellel on täna 70. sünnipäev. Kalle ütles mingi nime, mida ma ei kuulnud, pärast sain teada, et see oli mingi Räpina kooli õpetaja olnud. Ja see oligi õige vastus. See tähendas seda, et Kalle istus Reet Linna kõrvale ja talle esitati uus küsimus. Aga selle vastust ta ei teadnud. Aga mina teadsin. Küsimust ja vastust ma enam ei mäleta. Aga siis tuli Reet Linna ise sinna stuudio tagumisse otsa ja hakkas meile küsimusi esitama. Keegi ei teadnud nende vastuseid, aga mina miskipärast teadsin. Järjest vastasin kõik ära. Hasart oli sees. Ühel hetkel ütles K. (põhikooli klassist): "Me teame, et sa tead kõiki vastuseid, lase nüüd teistel ka vastata." Tundsin selle peale seda tunnet, mida ma päriselus olin ka koolis palju kordi tundnud. Tundsin oma nahal teiste pilke ja mõtteid. See ei olnud kadedus, see oli põlgus.

Mul oli kaasas väga palju asju. Olin justnagu kahe laagri vahel või midagi sellist. Nagu mul mõnikord suvel juhtub. Et mõlema laagri asjad on kaasas. Emme pidi mu auto peale võtma. Aga selleks pidin oma asjad garderoobist autosse saama. Palusin paari inimest, et nad mind aitaks, aga kellelgi polnud aega. Neid asju oli tõesti palju. Spordikott, kohver, seljakott, mingid kilekotid... Püüdsin kiiruga mingeid asju ümber pakkida, et oleks lihtsam võtta. Kuklas tiksus, et olen midagi kuhugi maha unustanud. Auto ootas ja turvamees tahtis garderoobi kinni panna. Ma ei olnud ikka veel valmis. Lõpuks sain kuidagi autosse, teadmata, kas kõik kotid said kaasa. Järgmisel päeval pidid olema tädi Mai pulmad. Meil oli mingi küsimus selle toimumiskoha kohta vist või ma ei mäleta ka täpselt. See vist ei olnud üldse otseselt pulmadega seotud. Ei mäleta. Igatahes emme helistas sinna kohta. Aga sellel oli mingi selline automaatvastaja, mis küsis küsimusi ja vastuste järgi pidi suunama sobivasse kohta edasi. "Kas teie abiellute?" "Ei" "Kas teie laps abiellub" "Ei" Jne. Väga veider.

Vaatasin, kuidas üks laps tegi laval mingit sööki. Väga kihiline toit oli. Mingi selline ahjuvormi sees, nagu pirukas. Üritasin koostisosi ja valmistamist meelde jätta. Ta näitas seda tegemist väga mitu korda ette ja kirjeldas, mida ta teeb. Aga mu mälu oli väga korrast ära ja mul oli koguaeg ainult kaks viimast koostisosa meeles. Ehk siis kui ta järgmise ütles, läks mul üle-eelmine meelest ära ja meeles olid jälle ainult kaks. Kui üles ärkasin, teadsin, et sinna käivad šampinjonid ja hobuse sool.

kolmapäev, 2. mai 2012

Need punapead on ju kõige salalikumad

Pühapäev. Kell on seitse hommikul. Jõudsin umbes kell kolm koju, aga magama ei läinud. Seega. Kell on paiku seitse. Istun Tallinna bussijaamas. Minust paar pinki edasi istuvad kaks tüüpi, joovad õlut ja veel mai-tea-mida. Minu vastas istub üks vanem proua, kellel on kalossid jalas. Vaatan aknast välja, kuigi seal eriti midagi vaadata ei ole. Üks tüüp hakkab rääkima. "Neiu. Sina seal. Kas tohib küsida midagi?" Mina vaatan aknast välja. "Jah, sina, kes sa aknast välja vaatad. Tahaks küsida midagi su käest." Vaatan suhteliselt tülpinud pilguga nende poole. "Kuhu sa sõidad?" "On see oluline?" Pööran uuesti aknast välja vaatama. Tüübi hääles on kuulda kerget muiet: "Kuule, mul on tunne, et sul katus sõidab veel rohkem kui meil..." Teksapükstes lühemat keskmist kasvu  tüüp tõuseb püsti, õllepurk käes, lohistab ennast minu kõrvale istuma ja küsib usalduslikult: "Kas sul ecstasyt on?" Vanem daam haarab oma kotist tugevamini kinni, tõuseb otsustavalt püsti ja kõnnib minema. Keeran pea uuesti akna poole ja proovin mitte naerda. "Ei, me siin niisama uudishimust püüame ära arvata, kuhu sa sõidad. Et kas Narva või Pärnusse. Kuule, äkki sõidad Kuressaarde, sa oled ju Saaremaa tüdruku moodi." Paar hetke vaikust. "Millal see meie buss läheb? Mingi seitsme ajal oli vist." Ma vaatan üle saali kella ja märgin: "Kell on seitse läbi." "Aii, mis nüüd saab... Kuule otsi, mis seal pileti peal näitab... ah seitse viiskümmend, olgu siis." Paus. "Kuule, kas see seal on meie buss? Lähme vaatame". Kaks tüüpi jätavad pingi alla loigu (ma ei taha teada, millest) ja pooliku pudeli kokat. Kell on 7.06. Vaatan, kuidas nad üle platsi kaagerdavad ja veidi hiljem peaaegu sama teed tagasi tulevad. Appi, ma ei viitsi nendega üldse jamada. "Ei olnud meie buss. Kuule, aga kui sa Kuressaarde sõidad, siis vaata, et me ikka ilusti õiges kohas maha saaks." Paus. Buss platsi teises servas, mille juures tüübid käisid, hakkab välja sõitma. Järsku tuleb mul inspiratsioon: "Kas see äkki on teie buss?" Tüübid hüppavad püsti: "Oh, mis, kus, kuule nüüd me jäime küll maha... või mis sa nalja teed...äh, meil niigi raske..." Tüübid on ilmselt ära väsinud, sest järgmised minutid mööduvad vaikuses. Lõpuks sõidab ette minu buss, ma korjan kergendunult oma asjad käe otsa ja hakkan ära astuma. "Head reisi sulle siis!" kostab veel kuskilt tagant.

pühapäev, 29. aprill 2012

Viskoosne kook voolab halvemini kui tavaline kook

Kui kedagi huvitab, siis ma olen olemas. Mind ennast huvitab see märkimisväärselt, muideks. Mitte et see blogi midagi tõestaks.

Detsembris jäi ära minu sünnipäev. Sest inimesed ei tulnud kohale. Ainult Marella tuli minuga teed jooma.

Jaanuaris pandi mind diagnoosi alla - sotsiaalärevushäire ja depressioon. Ravile allun suhteliselt halvasti. Kooli seisukohalt olen akadeemilisel. Tegelen mõtlemisega.

Täna käisin Marella sünnipäeval. Mul oli viimastel päevadel selle suhtes hea tunne. Nagu eelaimdus või nii. Ja kõik oligi hea. Ma tundsin ennast inimesena, kes on ilus, oluline, tark, väärt vaadata ja kuulata. Minu pihta ei tehtud nalju, mida ma oleksin saanud isiklikult võtta. Oh, kuidas mulle meeldivad intelligentsed inimesed.

kolmapäev, 18. jaanuar 2012

Uulitsad

Nii kaua kui ma mäletan, on lumi kuulunud loomulikuna talve juurde. Palju lund. Kombekas selga ja õue, põlvini, põlvili, selili lumme. Kelguga mäest alla. Lumi sajab. Puud on valged. Linnas on ummikud. Raske on käia, kui on valida, kas käia põlvini lumes või põlvesügavuses rattaroopas. Ma ei mäleta ühtegi lumeta jõulu.

Sel korral lumi ei tulnud. Ja tulemus ei lasknud ennast kaua oodata. Jõulud ei tundunud päris. Aastavahetus ei tundunud päris. Ja nüüd, kui lumi on maas ja sajab juurde, vaatan ma aknast välja ja tekib võõristus. Lumi ei tundu loomulik. Õõvastav.

Tegin vikisse kaheksa uut artiklit Tartu tänavatest ja lisasin pilte olemasolevatesse. Eriti meeldis mulle kirjutada Holmi tänavast, mida Tartus enam ei ole. Vaatasin vanu Tartu kaarte. Väga vanu. 18. sajandist ja nii. Eelmises elus olin ma ilmselgelt kartograaf. Või linnaplaneerija.

Ühtlasi (või mitte nii ühtlasi) sain lõpuks teada, misasi on kuvalda.